Millal me vajame terapeudi abi?

Lühivastus on siin, et ideaalis võiks igal inimesel olla kogu aeg nö elutreener kõrval, kes aitaks oma tundeid kõrvalt vaadata ja analüüsida. Paraku on reaalsus see, et seda elutreenerit peab ju toitma ja katma ning kellel meist ikka oma kõhu kõrvalt nii palju üle jääb, et kogu aeg ühte suud veel lisaks toita. Seega me peame oma asjadega nii kaua, kui võimalik ise toime tulema. Vahel aga keerab elu ennast nii pea peale, et ise enam sotti ei saa ja omaalgatuslik pusimine võib viia hoopis suuremate kahjudeni, ning kuhjuvate probleemide lahendamine osutub hiljem kallimaks ja valulikumaks, kui kohe omale kedagi appi võttes.

Teraapia võiks olla kohane, kui meil on:

1.       probleeme inimsuhetes

2.       me tunneme kroonilist jõuetus või elutahte puudumist

3.       meil on hiljuti olnud mõni traumaatiline elusündmus ja me ei saa sellest üle

4.       me tunneme pikemat aega, et meie elu ei ole see, mis me sooviksime

5.       esinevad häired või vajakud suguelus

6.       me tunneme üldiselt kõrget ärevust, mis meie elu häirib

7.       meil on püsivalt madal enesehinnang

See on vaid nö näidisloetelu. Tegelikku elu ei saa kunagi mingitesse skeemidesse või loenditesse mahutada. Kui on ikka halb olla, siis on mõistlik abi otsida. Tihti selguvad halva enesetunde põhjused alles peale spetsialisti poole pöördumist. Pole mingit mõtet hakata endale ise diagnoosi panema.

ohumärkidest saab lugeda ka siit:

http://tervis.postimees.ee/3291441/kaheksa-marki-et-peaksid-teraapiasse-minema

Milles teraapia seisneb?

Kui elu kiiva kisub, siis on midagi viltu meie uskumustes ja mõtlemises. Terapeut on selleks, et Sinuga koos need kannatusi tekitavad psüühilised ebakõlad üles leida ja kadunud harmoonia taastada. See ei ole ühe päeva ega ka kuu küsimus. Meie psüühika on sama inertne, kui on meie keha ehk ta vajab muutusteks aega ja järjekindlat pühendumist. Minevikust alguse saanud düsfunktsionaalsed uskumused on meist visad lahkuma, sest neile on üles ehitatud suur osa meie isiksusest ehk sellest, kes me oleme. See on nagu vigase vundamendi remont ammu valminud majal. Siin peab väga täpselt teadma, kus on kandvad seinad ja kus võib julgemalt tegutseda. Õnneks on meie pealisehitus siiski võimeline ennast ümber kujundama, kui talle võimalus anda.

Meie „vigaseks vundamendiks“ on kõikvõimalikud alateadvusesse surutud tunded. Meie isiksust võiks kujutada ringina, kus ühes punktis on see mina, keda me kõigile näitame ja kes me olla tahame. Meie ideaalminale sarnaseim mina. Diagonaalis ringi vastas asub see mina, kelle kohta me ütleme, et see me kindlasti ei ole. Seda mina nimetas C.G.Jung isiksuse varjuks ja see on pea alati meil alateadlik ehk me ei arva, et see kuidagi mina oleks. Meil ei ole tema olemasolust üldiselt aimugi. Meie sünniga kaasa antud elujõud jaguneb kogu selle ringi ulatuses, aga ainult teadvustatud osa on meie teenistuses. Mida suurem osa ringist on teadvustatud, seda suurem on meie elujõud. Paraku võib juhtuda, et hirmud on alateadvusessse surunud suurema osa sellest ringist ja elamiseks jääb vaid pisike tordilõik, mille peal kirsiks siis meie ideaalmina. Kogu ülejäänud ring aga töötab alateadvusest meie vastu. Kui elujõuline osa liiga väikeseks jääb, järgneb enesetapp. Enne seda on õnneks siiski palju etappe, kus saab juba sekkuda.

Kuidas sekkuda?

Igal terapeudil oma oma „käekiri“ ja paljudel ka päris oma meetod, mis alati on seotud terapeudi oma hingelise seisundiga. Ei ole ju terapeut mingi asi iseeneses vaid luust ja lihast inimene, koos oma mineviku ja hädadega. Mulle seni teadaolevad teraapiameetodid jätavad terapeudi isiku teraapiaprotsessist üsnagi välja, mis minu arvates ei ole õige ja moonutab protsessi. Freudistlik psühhoanalüüs, millel kaudselt baseerub ka minu meetod, küll juhib terapudi enda hinges toimuvale terapeudi tähelepanu, aga jätab kliendi sellest informeerimata. Nii tekkis mul oma 8 aastat väldanud analüüsi käigus tunne, et ma mängin üksinda vastu seina tennist ja see tunne ei olnud meeldiv ega aidanud ka kaasa minu eneseleidmise protsessile. Mul idanes idee luua enda meetod, mis mind häirnud vead kõrvaldaks. See meetod tugineb C.G. Jungi avastatud Haavatud Tervendaja  arhetüübile ja sai selle jägi ka nime, mille sisu lühidalt ongi oma haavadele otsa vaatamise läbi julgustada ka klienti sama tegema ja nii oma saavutada oma nõrkuste tugevuseks pööramine. Olen seda meetodit kasutanud ca 5 aastat ja tulemused on paljulubavad.

Kaua teraapia kestab?

See on kindlasti individuaalne. Minu seni kiireim tulemus on olnud ühe kuuga saavutatud kliendi oluline eluga rahulolu tõus. Selle saavutasime väga intensiivse tegutsemisega. Intensiivne tähendab siin paari tundi iga päev terve kuu jooksul. Selle tulemusena pöördus kliendi elukvaliteet tõusule ja tema õnnelikkuse määr kasvas märgatavalt. Enamasti ei ole nii suur intensiivsus võimalik ja ka mitte soovitav. Pigem võiks individuaalteraapia toimuda kaks korda nädalas a’ 45-50 minutit. Optimaalseks kestvuseks ma loen pool kuni kaks aastat sagedusega 2 korda nädalas, aga nagu ma ülal kirjutasin, käisin ma ise analüüsis  8 aastat. Haavatud Tervendaja meetod on oma olemuselt radikaalsem ja see tõttu tekivad ka muutused kiiremini. Siiski on inimpsüühikal oma taluvuspiir ja liiga äge sekkumine võib kasu asemel lõpuks kahju tuua ning ega paremaks inimeseks saamisel piiri ees polegi. Igal juhul on Sinu psüühika iga talle pühendatud tunni eest tänulik ja tasub sulle suurema õnnetunde ja harmoonilisema eluga ning sinna juurde kuuluvate kvaliteetsemate ja rahuldust pakkuvamate inimsuhetega.